Wednesday, December 5, 2012

Naeruväärne väiksuse koll ehk tarbimisühiskonna trendikas hullus



Kes Sakala väljaannet ei juhtunud lugema, siis annan ka Teile ülevaate omapoolsetest mõtetest. Kuna Õpetajate Leht ei pidanud antud mõttekäiku piisavalt atraktiivseks, vähemalt mitte nende väljaandes, teen seda läbi veebikeskkonna!

Nii lihtne on öelda, veel lihtsam tundmatuna kuskil veebikeskkonna kommenteerimisveerus kirja panna, just seda, mida sülg suhu toob. Siinjuures kujundame me enestele aru andmata kõikide teiste sh iseenda alateadvust väiksusest kui negatiivsuse juhtterminist, sellest VÄIKSUSEST kui ühest ütlemata koledast kollist. Miks see või too kool on halb? Vastus kõlab lihtsalt, sest ta on väike.  Kuidagi naeruväärne tundub see väiksuse koll ehk tarbimisühiskonna trendikas hullus.

Mida rohkem seda uhkem, kõlab pelgalt mõelduna kuidagi suursugune ja uhke. Või kuidas teile tundub?, Väikesed asjad näivad alati vähestena, väikestena. Siinjuures ei ole tähtis sisu, vaid selle mõõt- VÄIKE. Mõelge sõnale väike, vähe, vähene, mis teile esimesena meenub? Tahan arvata, et need on sõnad: palk, elamiskoht, maalapp, vaene, kasin, küla jne. Keskendudes külakoolile kõlaks see järgmiselt: vähe raha, väikesed palgad, vähe õpilasi, väikesed külad jne.

Olen meie väikeses maakoolis töötanud vaevu 3,5 aastat. Lühike, kuid piisavalt pikk aeg, mõistmaks maakooli eeliseid, selle tagamaid ja tihtilugu mõistmatuna näivaid, kuid ometigi tugevaid külgesid. Seda seletamatut miskit, mida mõistavad vaid need, kellel on olnud õnn seda kogeda. Ei ma ei räägi nendest uhketest pingeridadest, esikümesse kuulumisest. Siinjuures olgu öeldud, et täna 63. õpilasega Holstre Koolist on sirgunud läbi aastate tugevaid isikuid, kes oma saavutustest tulenevalt on saanud meie suurde ajalukku kirjutatud ennemgi veel kui nad on jõudnud kooli lõpetada. Ärgem unustage, et selles väikekoolis õpib täna pelgalt 63 last, mitte sadakond või tuhat.

Ma räägin inimlikest ning sotsiaalsetest kogemustest. Sellest kogemusest, mis loob oskuse olla kodanik, aidates selliselt kaasa kodanikuühiskonna loomisele. Täpne olles, siis viimase arendamisele, sest mingit laadi, ehk lapsekingades, süsteem on meil vististi olemas. Sellest vähemalt räägitakse ning suund on justkui võetud, et süsteem toimiks!

Kas ootate, et Teie laps on subjekt - VÄÄRTUS omaette, seda ka siis kui ta meie pingelisi õppekavasid läbides ei vasta mõõdupuulele VÄGA HEA.

Kas Teie laps peabki käima täiskohaga tööl ning sealjuures täitma unistusi huvialadest (kodukohast kaugemal või hilisel kella-ajal), milles edukaks saada? Kas need kõik on lapse unistused? Kas see sama süsteem ei peagi olema kättesaadav ning võimalik väikekoolides? Kus on võrdõiguslikkus? Kuidas Te suhtute sellesse kui Teie laps saabub koolist 6-7 paiku, seejärel juba niigi pika tööpäeva läbinud, peab see nupsik asuma õppima. Mis kell Teie oma tööpäva lõpetate ja puhkereziimile asute?

Kas olete mõtisklenud selle üle, et täna on kool sundseisus, kus ta peab eelarvelises kontekstis vaatama last kui objekti. Kui hummaanne on väide - 1 LAPS VÕRDUB X EUROT?

Täna on võetud üldine seisukoht (tulnevalt paljuski rahastamissüsteemist), kus väikekoolid ei saa enam siia ühiskonda kuuluda, sest nad ei olevat JÄTKUSUUTLIKUD. Tekib küsimus, kuidas saab sadu aastaid eksisteerinud, edulisi riigi kodanike kasvatustöös osalenud haridusasutus olla mitte jätkusuutlik? Nad olevat selleks liialt väikesed. Kui me suhtume samamoodi oma riiki, nagu väikestesse koolidesse, peaksime tõsiselt panema kaalukausile meie VÄIKESE riigi edasise jätkusuutlikkuse - eksistentsi!

Sedalaadi küsimusi on minu peas üha veel ja veel. Ma ei karda oma töökoha pärast, sellepärast et meiegi oleme nn ohukool. Ei mitte seda, vaid valutan südant meie tuleviku, elutervete ning tasakaalukate ühiskonnaliikmete üle.

Alles oktoobrikuu algul kirjutas Pr Evelin Ilves ja Kirsi Altjõe, Postimehe arvamusloos sellest, mida me koolilit ootame. Ning nad vastasid: “ … et meie ühiskond ootab terveid, sõbralikke ja endaga hakkama saavaid inimesi, kes naerataksid naabrile, aitaksid abivajajat ning valiksid töö- ja elukohaks mõne Eesti küla või linna. Sest siin on maailma parim paik, kus elada, lapsi kasvatada ja neile haridust anda. Pingevabalt, täisväärtuslikult. Ja et nende lapsed omakorda mõtleksid ja tunneksid samamoodi.

Olen seda meelt, et igale lapsele peab olema kuskil oma koht, see päris oma kool, kuhu on hea ja turvaline tulla ja seda kohta, kus teda ei peeta kehvikuks kas tema riiete, kehvade sotsiaalsete oskuste, pisut nõrgema intellekti poolest, eelnevate ebaõnnestumiste või maakeskkonda päritoli pärast. Kõigile tuleb anda teine ja vahel ka kolmas, ehk neljaski uus võimalus. Ka kriminaalid lastakse peale karistamist ning rehabilitatsiooniprotsessi vabadusse, et uuesti ühiskonda sulanduda, miks me siis alati oleme nõnda tõrjuvad ja pahatahtlikud nende suhtes, kes ei vasta alati mõõdupuule pingereas VÄGA HEA. Kas meil on õigus otsustada teiste saatuse üle, veel ennem kui see keegi on saanud võimaluse oma iseseisvasse ellu astuda?

Me vajame just seda kohta, kuhu ma tahan alati tagasi minna. Just sellist kohta, nagu oli minu jaoks minu tolleaegne Väinjärve Algkool ja kindlasti mitte see mammutkool, kuhu saatuse tahtel gümnaasiumisse sattusin. Pelgalt austusest tänase direktori vastu jätan nimetamata selle kooli nime ning õpetaja(te) nimed, kelle koht ei ole kindlasti hariduses, veelgi vähem pedagoogikas. Ehk on nüüd seal asjad paremad kui olid tollal!

Me kõik oleme keegi kellegi jaoks ja just seal, kuhu me kuulume!
Hoidkem üksteist!



2012. aasta oktoobrikuul Holstres!



Reeme Remmelgas
Holstre Kooli direktor