Helsingis ja Serena veepargis

 Holstre Kooli 7. klass käis 18. augustil eelmisel õppeaastal konkursil “Suitsuprii klass” saadud preemiaraha eest Helsingis ja Serena veepargis. Veepark asub Soomes, pealinnast  Helsingist 20 km kaugusel.

Meie reis algas hommikul kell 4.15 Holstre kooli juurest, sest laev väljus sadamast 7.30. Sellega sõitsime Helsingisse. Kui olime naaberriigi pealinna jõudnud, siis külastasime  vaatamisväärsusi. Minu jaoks kõige huvitam oli Kaljukirik, kuna ta oli väga suur ja ehitatud graniitkalju sisse.

Peale vaatamisväärsustega tutvumist sõitsime Serena veeparki. Kuna ilm oli soe ja bussis üsna palav, siis kõik ootasid väga, et saaks juba vette ujuma. Jõudes Serenasse, ootasime pisut ka järjekorras, saime käepaelad ja tormasime veemõnusid nautima. Kõik Serena sise- ja välibasseinid, liutorud, saunad ja õueatraktsioonid said läbi liueldud. Mulle meeldisid need torud, kus sai sõbraga koos rõngaga alla vette tuhiseda. Pärast mitmetunnist veepargikülastust läksime tagasi Helsingisse. Käisime McDonalds`-is söömas ja kaubanduskeskuses nimega Forum. Seal saime ise ringi vaadata ja kokkulepitud ajal pidime minema bussi juurde, et sadamasse sõita.

Kui olime laeva peal, siis saime ka seal ringi vaadata. See oli suurem praamlaev kui hommikul. Tallinnasse jõudsime hilisõhtul. Algas sõit kodu poole. Meie reis lõppes Holstre kooli juures.  Kõik olid väga väsinud. Minule meeldis  meie Soome reis, see oli väga meeldejääv.

Gita Lensin, 7.klass

Projektipõhine suvi Holstres

Tänane maailm ei erine varasemast suuresti millestki. Elu liigub ikka omasoodu, majandus on tõusulainetes küll üleval ja all. Kuid üks on kindel, selleks, et külaelu edeneks ning lastelgi suvel vahvaid tegemisi leiduks, peab paljuski vaatama projektide kirjutamise võimalikkuse suunas. Just selliselt sai meie möödunud suvi organiseeritud- projektipõhiselt, kuid ometigi isemoodi ja toredalt.

Esitatud sai projekt Leaderi programmi, mis leidis meie rõõmuks positiivset vastukaja ning Pria toetas lasteaia mänguväljaku rajamist ja suvekohviku korraldamist.

Seda suurem oli rõõm, kuna mänguväljaku laiendamist oldi pikkisilmi oodatud. Tähtis on siinjuures asjaolu, et mänguväljak on mõeldud nii lasteaialaste tarbeks kui ka küla väiksematele elanikele. Mänguväljaku ehitamist teostas TipTipTap mänguväljakud juulikuus. Juurde sai mitmeid toredaid atraktsioone mis pildiltki näha on. Projekt sai teostatud koostöös Holstre Pereseltsiga.

Teine väga olulise tähtsusega projekt oli Holstre magasiaidas toimetanud suvekohvik.

Kohviku töö, nii nagu paljud teisedki projektipõhised tööd, on ülesse ehitatud vabatahtlikkusele. Vähemasti need, mis on seotud MTÜ-de või haridusasutustega. Paljudel tekib kindlasti küsimus, mis vajadus võiks ühte inimest sedalaadi ettevõtmist korraldama sundida. Loodetavasti on see vajadus parandada olukorda ja võime näha selleks lahendusi. Õnneks on meie seas inimesi, kes näevad võimalusi või omavad tahet, ning neil on väga raske käed rüpes istuma jääda lootuses, et ehk keegi teeb ära. Lisaks kui enesel on ressursse, siis on üsna veider mitte asja kallale asuda. Siinjuures on muidugi väga oluline kaasata võimalikult palju asjast huvitatud erinevate oskustega inimesi. Ühiskondliku elu ning sotsiaalsete parameetrite muutumisel on meilgi hakatud üha enam mõistma ühiskondliku töö vajalikkust ning olulisust. Selleks, et küla püsiks, peab endast andma rohkem kui tööl käimine või palga teenimine. Selleks vajame me inimesi, kes tahavad endast midagi anda. Eelkõige vabatahtlikke, mõttekaaslasi ning tegutsejaid. Seltside, külade ja haridusasutuste puhul on oluline, et leiduks selliseid inimesi. See on see, mis aitab kohalikku elu edasi viia ning ühtlasi hoida. Alati ei saa küsida: “mis ma selle eest saan!”

Teine väga oluline osa suvekohviku elluviimisel oli asjaolu, et Holstres pole ühtegi asutust, kust saaks midagi osta. Kuigi müügil oli põhiliselt jäätis ning muud maiust, oli see siiki tore koht, kus kokku saada, jäätist osta ning juttu rääkida. Boonus oli seegi, et nn läbisõitjad said läbi uudistamise infot magasiaida, Holstre tegemiste, elu ning olu kohta.

Lisaks kõigele leidus meie seas kaks toredat tüdrukut, kes aitasid seda projekti tublilt ellu viia. Suured tänud Gitale ning Kellile, kes olid altid projektis kaasa lööma ning ehk nii mõnigi kord ujumise kohvikus töötamise vastu välja vahetama.

Pildil: Gita ja Kelli töömeeleolus!

Kohaliku omaalgatuse projektist saadud rahade toal teostati käesoleval suvel ka kandle- ja kunstilaager. Mõlemad said toimuma juba teistkordselt. Kui eelmisel aastal toimusid laagrid eraldiseisvalt, siis tänavu toimetati samaaegselt ning saadi üksteise tegemistest osa. Kokku valmis kaheksa kannelt, ridamisi savist kunstiteoseid ning imeilusaid taieseid.

Kunstilaagris oli 15 last. Kunstnikest lõid kaasa: õpetaja Sirje Kannel, endine vilistlane Mare Hirv ning keraamik Irja Kändler. Jätkuvalt oli kandlelaagri õpetajaks Mart Aardam. Sellel korral oli eelmisega võrreldes suureks erinevuseks laagri lõppedes toimunud kandliõpe ning sellele järgnenud kontsert.

Kool kui kultuurikatel!

 Eile vaid õige pisut peale koolimajja saabumist tekkis meil kaaskolleegiga arutelu. Teemaks loomulikult hariduse vajalikkus, ehk kooli kui paikkonna kultuurikatla olemuse tähtsus. Just nimelt kultuurikatel. Vaadeldes hariduse minevikku, olevikku ja analüüsides viimase tuleviku üle, panime ühiselt püsti teesi, et kool annab igale õpilasele võimaluse osaleda kultuuri hoidmisel, käsitlemisel kui ka loomisel.

Kultuur ei ole vaid hetk, mil õpilane registreerib ennast ringitundi, mille nimeks folkloor, kandleõpe vms. Kultuuri omandamine algab matemaatikas Pythagorase teoreemi õppides, mida tunti juba Babüloonias ja Vanas Egiptuses (kuigi seal ei osatud seda tõestada) või Darwini teooriaga tutvudes. Kultuur on loovtööde koostamisel kodupaika uurides või suvevaheajal kandlelaagris osalemine. Kultuur on seegi kui igal hommikul naeratades tere hommikust ütleme või üksteis erinevustest sõltumata tolerantselt suhtlema õpime.

Kultuur on seegi kui üritustel kirjanike, kunstnike, heliloojate jt juubeleid meeles peame, neist räägime või kui üksteise vastu lugupidavad ja viisakad oleme.

Kultuur koolis on teadmiste omandamine, nende säilitamine ning edasikandmine sellisel kombel, mis annab teistele ja enesele võimaluse seda endasse ammutada ning hoida just selliselt, et sellest talle enesele teadmistepagasis koht säilub. 

 
Koos mõtlesid Helve Hrabrova ja Reeme Remmelgas

1. sptember

Ja käes ta ongi. See esimene. On tore olla haridustöötaja. Saab kaks korda seda "uut" vastu võtta.
Holstre Koolis olen nn neljandat hooaega. Uskumatu kui ruttu aeg möödub. Kõlab üsna retoorilise ütlusena. Kuid mulle see just nii näib.
Tänavune algus ei erinenud suuresti kõikidest teistest algustest, kuid samas oli väga eriline ja teistmoodi.
Eriliseks tegid selle lapsed, kes kooli astusid, uus klassijuhataja, lapsevanemad, sõbrad ja tuttavad avaaktusel saalis. Eriliseks tegi selle päeva tunne, mis igal aastal on üks ja see sama. See kummaline pabin, mis 1. septembriga ikka ja jälle kaasas käib.
Eriliseks tegi selle päeva teadmine, et "kurvast" kooliaastast sai "rõõmus". Meie kooliperes on taas 59 last. Veel kaks ning meid on sama palju kui 2009. aastal.
Ei teagi, kas tegemist on teadlikkuse suurenemisega lapsevanemate seas väikekoolide tugevusest ja vajalikkusest ning kombinaatkoolide "edu" pealiskaudsusest või pelgalt juhusest, kokkulangevusest. Seda me ilmselt ei saa niipea teada. Kuid olen õnnelik, et see õppeaasta algas õnnelikumalt kui möödunud!

Palju õnne, jaksu ja edu käesolevaks õppeaastaks meile kõigile!

Üks "paha" laps

Väikeses maakohas teavad reeglina kõik kõiki või vähemasti arvavad kõiki/kõike teadvat. Õnneks või kahjuks ei ole ma siiani suutnud endale meelde jätta, kes on kes või kes on kus jne. Ning lõppkokkuvõttes ei olegi see oluline. Sellistel hetkedel olen tänulik oma kehvale nimede mälule. Just sedalaadi isemoodi sissejuhatus järgmisse mõttesse.

Kui lapsed kooli vahetavad, siis liigub neist igaühega kaasa oma lugu ning oma tegu. 
Tihtilugu on need negatiivse kuvandiga. Me unustame, et tegemist on kõigest lapsega. Selle lapsega, kes kujundab ennast täpselt nii nagu meie teda vormime. Ei ole olemas pahasid lapsi, vaid olemas on kütkeisse mässitud täiskasvanud, kes ei suuda keerata uut valget lehte, et uue peatüki kirjutamist alustada. 

Tänahommikune seik tõestas seda taaskord. See sama "paha" laps on teist päeva koolis (kindlasti naerata selle üle, et alles ju teine ja küll ta jõuab jms) ning suutnud leida endale klassitäie uusi sõpru, olles sealjuures lahkus ise. Ei see ei ole manipulatsioon teiste omaealistega, vaid puhas rõõm, et tema ümber on lõpmata palju toredaid lapsi. 

Kuid õhku jääb küsimus, miks oli see laps siiani olnud kiuslik, õel, vaenutsev, kaebaja jne ... Miks oli see laps "paha". 

Usun, et see on koht, mis vajab sügavat läbimõtlemist teda ümbritsenud täiskasvanute seas.